Annan kohe otsad.
Ärkasin kella peale 8.00 ja tukkusin poolunes veel kolmveerandtunnikest otsa. Nüüd, pärast kohvijoomist, olen ikka veel zombie ja kui paneksin kasvõi korraks silmad kinni, jääksin kohe magama. Mõned teised inimesed on aga täis müstilist energiat ning räägivad LIIGA palju. Ja minu sellekohase märkuse peale torgivad mind näpuga. Seda nimetaksin ma sadismiks.
Jaa, vaid vali muusika aitab.
Enne ülesärkamist nägin unes, et kirjutasin joonelisele paberile ja mõtlesin, et kui palju originaalsem ja lõbusam see oleks, kui need jooned poleks mitte sirged, vaid lainelised.
Taustaks: Prodigy – Out of Space
