Käisin maal, kus muuseas tuhlasin ka pööningul (loe: maja ülemisel korrusel, mis pole täiesti valmis ehitatud). Peale lauavirnade, Antsust maha jäänud vanade tööriistade, kaltsude, jänesenahkade jakuratteabmille (“eit teadis, aga eit suri ära”) leidsin sealt ka hunniku lapsepõlve. Imepisikesed saapad, kingad, kummikud, igasugu jõledad ja vähemjõledad titeriided (pidin ühe beebimütsi peale äärepealt naerust läbi põranda kukkuma (lahtised lauad). Lasteraamatud, nõukogudeaegsed mänguasjad-loomad, millest mõni nägi välja nagu justjust horrormuuvist välja astunud. Uisud, (mis tõendab veelkord, et kunagi, 3-aastasena, ma oskasin uisutada). Puidust karp kirjaga “Väike ehitaja”, täis erinevaid ja kokkusobimatuid legotükke, klotse (ja suutmata kiusatusele vastu panna, pidin ma ühe puidust täheklotsi loomulikult mälestuseks kaasa võtma). Nostalgia.
Jah, ma ikkagi olin kunagi pisi-pisikene laps, kuigi seda on praegu raske uskuda.
Ja nüüd…
Nüüd olen lihtsalt lapsik :D
