Kui kuulasin eile korra Cradle of Filth’i, siis ei suutnud ma kuidagi aru saada, KUIDAS, OH KUIDAS mul õnnestus kunagi sellist saasta kuulata või mis pani mind kolm aastat tagasi endale Brightonis nende kahte plaati soetama. Õudus. (Ma pidin seal ikka küll väga morbiidselt meelestatud olema. Kummaline.)

See pani mind igatahes tugevalt kahtlema, kas mulle karmim muusika üldse enam peale läheb (lähenev vanadus?). Sest on ju teada asi, et paljud kunagised metal’i austajad muutuvad aastatega järjest softimaks - algab see “langus” gothicust ja jõuab välja electronicuni ning isegi tränani (mina ja mõned teised endised karvikud- nimesid nimetamata, süüdistusi esitamata - on selle pika liu juba igatahes teinud :D)

Aga täna leidsin kobamisi plaadivirna alt Type O Negative’i. Ja see on küll hea, ikka veel.

Seega kõik pole veel kadunud. (Ehk on vaid silmaring veidi avardunud ;))

Taustaks: Type O Negative – Green Man