Lähen ma tipa-tapa vannituppa, nagu korralik inimene ikka õhtul ennast pesema. Kuni jõuan hambapesuni on kõik as usual. Hambaid pestes on mul loll komme (järgnevat arvestades ehk siiski kasulik komme) vahete-vahel mööda korterit ringi patseerida. Ilmselt mingi motoorne rahutus. Seekord piirdun siiski vaid vannitoaga. Ja siis käibki äkki crash boom bang, jõle klirin. Eriti ei ehmata, kuid silmad panen ikkagi kinni ja tunnen, kuidas mu juustesse pudeneb klaasikilde. Kui silmad jälle lahti teen ja ümber pööran, selgub, et kraanikausis, mille kohal just hetk tagasi hambaid pesin, on kildudena vannitoalambi armatuur. Paksust klaasist, kristalliimitatsiooniga. Selline, millega ei tahaks vastu pead saada. Rääkimata siis nendest mikrokildudest, mis kuhugi kraevahele oleksid võinud sattuda. Huhh. O_O
Edit:
Nojah, nüüd rahulikult tugitoolis istudes, läks mu pea kohal just plaksuga seinalambi pirn läbi ja tuba mattus hetkeks pimedusse. Hehe, hakkas just nati kõhe, nagu “Final Destination” vm.
Btw, huvitaval kombel on täna keegi lugejatest klikanud ka mu ammust postitust “Valel ajal, vales kohas” XD
