Film siis see sama, mida eelmises postituses haipisin. Ja mida täna õhtul ka vaatamas käisin.
Peab ütlema, et tegu oli ühe väga mõtlemapaneva filmiga. Isegi mitte niivõrd Tiibeti saatuse üle, mis tundub mulle juba otsustatud, vaid rahumeelse vastupanu võimalikkuse üle tänapäevases maailmas.
See, et Dalai Laama on 45 aastat juba eksiilis elanud, tundub märkimisväärne, kuid samas, mida ta on sellega saavutanud? Noored tiibetlased muutuvad aasta-aastalt rahutumaks ja pooldavad aktiivset vastupanuliikumist. Samas Dalai Laama ise on suveräänse Tiibeti ideest loobunud ja näeb oma eesmärki rahva (usu)juhina pigem Tiibeti kultuuri ja usundi säilitamisele kaasaaitamises – et saavutataks seisund, kus tiibetlasi ei püüta enam hiinastada, vaid lastakse neil elada omaette etnilise grupina suure Hiina Rahvavabariigi koosseisus. Hiina kiiret majanduslikku arengut arvestades, näeb ta koguni kasu selle suurriigi alla kuulumises, sest Tiibet on hetkel teatavasti arengus päris mahajäänud piirkond, mida üksikud turismisüstid siiski elule ei turguta.
Ja ta tahab loomulikult tagasi pöörduda kodumaale. Olgu selleks siis kasvõi suur Hiina. Ta on juba vana mees, üle 70 (73 kui ma ei eksi). Hiljuti levisid teated tema tervise halvenemisest (lõpuks siiski selgus, et ta kannatab üleväsimuse all, ei midagi tõsist – aga kauaks?)
Kuid isegi nende järeleandmiste juures, mida ta on teinud, ei lubata tal tagasi pöörduda. Hiina kardab tema mõjuvõimu tiibetlaste üle, kardetakse Hiina-vastaseid rahutusi, kui ta oma rahva sekka tagasi peaks tulema. Hiina valitsus pigem ootab kuni…polegi enam probleemi, mida peaks mingil üliettevaatlikul ja diplomaatilisel moel käsitlema, lahendama. Peetakse libaläbirääkimisi, et näidata ülejäänud maailmale (mis küll nii ehk naa mingit jõudu Tiibeti vabastamiseks kunagi ei rakenda, isegi kui Dalai Laama mitmetes riikides on kui mitte oodatud, siis vähemalt talutud külaline, nö good publicity stunt, näitamaks, et “me tegeleme inimõiguste probleemidega”), et toimub dialoog. Tegelikult on aga tegemist juba ammu vaid Dalai Laama poolse monoloogiga, mida Hiina lihtsalt ei kuula, ignoreerib.
Niisiis, mis on Dalai Laama reaalne mõju Tiibeti olukorrale? Tundub, et seda polegi.
Siiski, ta on usujuht, paljude tiibetlaste silmis pool-jumal (Dalai Laama suhtub sellesse viimasesse ise kerge irooniaga), Lootus ja Lohutus. Tiibetist käiakse tema juurde Indiasse palverännakutel, uut jõudu ammutamas igapäevaseks eluks Hiina ahistava valitsuse all. Jumalad on ju alati taevas asunud, mitte inimeste juures maapeal ja Dalai laama oma pühaduses täidab oma eesmärki ka distantsilt, olles samas piisavalt reaalne, et kujundada kogu maailmas avalikku arvamust.
Pealegi, mis oleks alternatiiv? Nagu Dalai Laama isegi ütleb, oleks tiibetlaste relvastatud väljaastumine Hiina vastu nonsenss. Kellelt osta relvad? Kuidas üle piiri tuua? And last but not least hiinlaste rahvaarv võrreldes tiibetlastega… Ja nagu juba eelpool sai öeldud – suurriigid võivad Tiibeti kaitseks küll sõna võtta, kuid reaalseid tegusid nende poolt pole loota. Majandussuhted Hiinaga on selleks liiga tähtsad.
Tagasi nüüd algusesse – rahumeelne vastupanu ja mida sellega üldse saavutatakse tänapäeval? Tiibeti näitel tundub mulle, et see ongi AINUS vastupanuviis, mis tagab mingilgi määral väikerahva säilimise. Sest teised suurriigid väikeriiki kaitsma ei hakka, kui neil pole just endal seal mingeid majanduslikke huvisid mängus ja samal põhjusel ei taheta ka teise (agressor-) suurriigiga tülli keerata. Väikeriigi aktiivse vastupanu puhul pole aga suurriigil mingi probleem see rahvas täielikult hävitada. Ühelgi väikerahval pole piisavat sõjalist jõudu (täpsemalt kaitsestruktuuride ülesehitamiseks vajaminevat raha), et suurriigile vastu hakata. Ja kus pole enam inimest, pole ka ju kultuuri, rahvust. Piisab sellest, et maha tappa pool rahvast ja ülejäänud laiali saata ning ongi kõik.
Viitan siinkohal ühte päris asjalikku ja maailmapilti avardanud blogi Estid Hiinas http://estidhiinas.blogspot.com/
Soovitan seda kõigil lugeda, seal kajastub hiinlaste maailmapilt nö kohaloleva vaatleja silmade läbi. See mida meile kirjeldatakse, võib mitte meeldida, aga aja jooksul ma olen leidnud, et selline on reaalsus. Toon ühe lõigu sealsest värskest postitusest välja:
“Muideks, ka Taivan, kes väidab end olevat legitiimne terve Hiina esindaja, pole Tiibeti iseseisvumist heaks kiitnud. Mitte kunagi. Ning kui Hiina kodusõjas oleks väljutud võitjatena, poleks ka Tiibet vabaks saanud. Olgu see nii ihaletud vaba Taivan või nii kritiseeritud puna-Hiina – kumbki ei tunnustaks Tiibeti iseseisvumist. Ehk siis probleem pole üldse selles, kas valitseb demokraatia või diktatuur. Probleem on puhtalt geopoliitilistes huvides.”