Käisin jälle tööintervjuul. Ma ei harju nendega ilmselt kunagi ära – ikka on närvipinge.
Tundub, et läks hästi, inimesed olid toredad. Ja töö – noh, see oleks nagu unistus ^^.
Ei tea küll mis jumalaid ma peaksin seepima või sebima, et selle saaksin.
Aga samas on sellele kohale ka palju tahtjaid, ilmselt mõned minust kvalifitseeritumad. Nii et kui ma intervjueerijaid oma vapustava isiksusega just jalust ei rabanud :P, siis on täiesti võimalik, et unistuseks see jääbki, ohjah.
Aga, krt, see töö oleks perfect, tõesti.
(me/ läheb palvetama ja marineerima)
