See on põmst vastus Ancientboy porinale, et … “tööd oleks küll aga noorel inimesel ometigi ei sobi ju peale ülikooli tagasi kusagile “Võrru või Valka” minna.“ Tolle postituse all.
Pean tõe huvides mainima, et kuna ma pole kunagi üheski tõeliselt väikeses linnas ega alevis elanud – olen põline tallinlane (kes ca 4 aastat, õpingute ajal, Tartus elanud) – siis mu jutt ei tugine oma kogemustele. Pigem on need hirmud, põhjused, miks niisugused elukohad mind ei meelitaks ka siis, kui seal tööd leiduks. (Muidugi – never say never, eksole.)
1. Puudub võimalus valida oma sõpruskonda, tuttavaid.
Kui suurlinnas on mul võimalik tuttavaid valida, siis väikelinnas on valik suht niru. Võtad seda, mis võtta on ja need inimesed kes seal elavad, ei pruugi üldse meeldida L
2. Meelelahutuse puudumine
Jah, kodus raamatut lugeda või dvd vaadata saab küll, kuid teater, korralik suur kino, kontserdid, kunstinäitused? Netu. Igavus tapab.
3. Vahelduse puudumine
Väikelinnades tavaliselt ei muutu aastakümneid suurt midagi. Same old, same old, iga päev. Ei uusi nägusid, ega uusi hooneid. Nagu aeg oleks seisma jäänud. Mõnele inimesele selline turvaline muutumatus meeldib, kuid mõnda, k.a mind, nüristab.
4. Klatš ja „naabrivalve“
Ma jälestan tegelasi, kes nina mu ellu topivad. Uudishimulikke naabreid. Linnas, kus kõik tunnevad kõiki, ei ole mingit privaatsust, kõik su käigud on teada.
5. Puudulik ja kallis ühendus keskustega
Muidu võiks ju ülepäeva Tallinnas või Tartus käia, sõpru külastada, meelt lahutada jne. aga kui palju aega ja raha selline reis võtab? Lõpuks ongi nii, et heal juhul 2x kuus saab väikelinnast välja.
6. Perspektiivi puudumine
See sõltub loomulikult töökohast, aga tavaliselt väikelinnas töötades kuhugi edasi areneda pole. On üks ja seesama töö ning ka palk.
Millised Eesti linnad sinu meelest ei kvalifitseeru “väikelinnaks”? Ma kohtan Tartus jalutades üsna tihti juhuslikult tuttavaid, isegi Tallinnas tulevad nad vahel kutsumata vastu … Niipalju privaatsusest …
P.S. Aga seda hoiakut ma ei oska hinnata, et pärast ülikooli ei “sobi” kellelgi kusagile väiksemasse kohta, kust ta pärineb, enam tagasi minna. Mul pole vastavat kogemust. Aga, jah, on ju enam-vähem kujuteldav, et kusagilt ütleme Sänna külast Tallinna õppima tulnu tajub end hiljem Sännasse tagasipöördununa kuidagi “luuserina”, kellele terendub saatusena vaid aeglane ja pöördumatu allakäik. Millest on igatahes kahju. Sest Eesti on nii väike maa, et oleks parem, kui siin poleks ühtegi paika, mille elanikud peaksid alaväärsuskompleksides piinlema.
1.Sõbrad mingis vanuses juba on , ei teki ega ka kao. (+)
2.Meelelahutuse puudumine on vabandus nõrkadele. Kui on tahtmist, on ka võimalust. (+)
3.Vaheldust on laias maailmas rohkem, kui mõnikord taluda suudame. Stabiilne pesa on vahelduseks hea. (+)
4.Metsatalus on privaatsust nii , et tapab.(+)
5.Kahjuks on auto vajalik.(+;-)
6. Mul on selles töökohas olnud korduvaid “üleostmiskatseid”, kaks neist Hiinasse. (+? -?)
Ma elan vist päris hästi? Vähemalt olen oma valikutega leppinud.
Ja see koht on middle of nowhere, next to nothing.
V.A,
Eesti mastaabis on minu jaoks talutavad Tallinn ja Tartu :) Need ei ole veel liiga väikesed ja rahvast ka piisavalt. Muide, eile tuli just kolm tuttavat Tallinnas suvalistes kohtades vastu, aga see oli ka üle mitme kuu selline juhuslik kohtumine.
Kaamos,
Kui ikka päris uude kohta ja pärapõrgusse elama minna, siis näeb vanu sõpru päris harva, ma kujutan ette. Ja uute (siis juba kohalike) tekkimisega on nagu on. Tuleb visalt.
Hehe, “meelelahutuse puudumine on vabandus nõrkadele”. No ju ma siis olen nõrk ;) sest Tallinnaski elades pärast 8 tunnist tööpäeva pidin ennast sundima, et õhtul veel kuhugi välja minna. Nii jäävadki vaid nädalavahetused…pikamaasõitudeks?
Ja juhilube mul pole. Pole põhjusel, et ma neid eriti nagu ei taha. Autod ei meeldi ja ka bussid. Tallinna-Tartu vahelised sõidud teen tavaliselt rongiga ja Tallinnas liiklen trammiga kui vähegi võimalik. Pealegi bensiinihind, buäää…
Muidugi ma ei kritiseeri mingil moel neid, kes otsustavad väikelinna kasuks. Kui on juba oma pere, lapsed, siis ongi ehk parem elada kohas kus veidi eee…rahulikum (püsivam)?
Eks see ongi ju nii, et me kõik eelistame erinevaid asju, erinevaid kohti elamiseks. Ongi hea, muidu oleks osa maast kole, kõle, tühi ja hirmutav. Mina panin sinu nimekirja punktid oma meelevalla järgi plusside ja miinustena kirja, sul omad eelised. Nii hea tunda, et ükski võimalus pole kasutamata, kogu maa kõlbab elamiseks. (Muide- load tegin endale 37. sünnipäevaks kingituseks :))
Selle teemaga seoses mõtlen jälle, et suuremate linnade üheks tunnuseks ja ka eeliseks on suurem sallivus. Kui nüüd meenutada aga, mäherdust ksenofoobset hüsteeriat on Eestis viimasel ajal esinenud (vt nt püstivihaseid kommentaare Postimehe artiklile, kus oli juttu tumedama nahavärviga inimeste “õigest” ja “valest” nimetamisest eesti keeles, ja tänasele artiklile sellest, et Tallinnasse kerkib võib-olla üks mošee), siis tekib mus sügav kahtlus, kas siin maal leidub üldse paika, kus sallivat suhtumist võiks kohata, nii et mõne vähemuse esindaja saaks seal oma elu ilma kuigivõrd värisemata ära elada, ja süveneb lõpuks arvamus, et kogu Eesti kohta võiks kasutada ehk pigem “aguli” mõistet. (Vaevalt et kõik need ksenofoobsed kommentaarid on kirjutatud n-ö “ebapädevate” alevielanike ja maainimeste poolt. Neid vorbivad ikka eeskätt tallinlased, tartlased, pärnakad etc pp.)
Ah, välja mõtlesin, mis ma selle kõigega siin öelda tahan :D
Nimelt:
Kui inimene pole oma elule veel kindlat suunda leidnud, siis on parem elada suurlinnas, sest seal on rohkem valikuid, suurem mitmekesisus. Samas kui juba tead mida tahad teha ja nokitsed vaikselt selle kallal (ja sul on ehk oma perekond) siis võib vabalt elada ka väikelinnas.
Vot nii :)