Juttu ei tule siinkohal sellest, kuidas ma vajalike toimetuste kõrvalt varastan aega nö „enda jaoks“ – meelelahutuseks. Vaid hoopis meie üldisest ajaarvamissüsteemist.
Juba põhikooli ajal hakkas mind häirima mulle meelevaldsena tunduv, kuid praegu läänemaailmas (tänu lääne majanduse juhtivpositsioonile ka kokkulepete normina ülejäänud maailmas) kasutusel olev ajaarvamissüsteem. Süsteem, mis justkui reaalse inimliigi eksisteerimise aja ja ka osaliselt juba tema kultuuriloo jaotab kaheks – enne meie ajaarvamist (e.m.a) ja meie ajaarvamise järgi (m.a.j), või siis veel „omapärasemalt“ enne Kristust (e. Kr) ja peale/pärast Kristust (p. Kr).
Minu meelest on sellise süsteemiga, ajaarvamise alguse asetusega, osa Inimese Aega meilt röövitud. Tekib psühholoogiline tõrge, mille tõttu tundub, et enne meie ajaarvamist (e.m.a , e.Kr) oli inimeste eksistenst kuidagi tähtsusetu ja alles alates Kristuse sünniga hakkas peale see reaalne – päris aeg. Idamaade kultuur kui kõikide järgnevate kultuuride allikas, on meist ära lõigatud, inimkond kaheks jagatud – Lääneks ja Idaks. Kultuur samas kristlikuks ja mittekristlikuks, millest esimene on siis tähtis, teine aga mingi pool-barbaarne udu. Ometi jäävad inimkonna esimesed sammud kultuuri poole aega …mida meil enam ei ole?
Loogika ütleb, et ajaarvamist tuleks alustada teadaolevalt esimese kalendri kasutuselevõtust ehk siis sellest ajast kui tõesti ajaarvamine hakkas toimuma. See oleks minu meelest korrektsem, akadeemilisem, kui täiesti suvalisel hetkel, mingi inimese sünni järgi, alustada ajaarvamisega. Aeg ei tohiks olla kinni religioonis, sest religioone on palju, religioon on valik, neid on tekkinud ja kadunud. Aeg inimkonnale on aga ikkagi üks.
Imelik. Siiani pidasin ma seda oma ideeks…. :)
Aga avastajaid on rohkem.
On Aeg mida keegi ei saa omaks pidada.
Me kulgeme selles paraleelselt ja põimuvalt.
Ideed on õhus :)
Ja õhk on kõigi oma..
Hei, ma ei ole päris nõus, sest ajaarvamisi on palju, millist siis eelistada või äkki loobuda ajast üldse? Maavalla ajaarvamise järele on meil siin aasta 10221 ja seda loetakse maa sündimise järgi, mitte inimeste tulemise järgi. Teine võimalus oleks aega arvata isiklikult enda sündimise järgi, mis oli enne mind ja mida nüüd juba mina mäletan… ;0)
Mmm… tegelikult on ju ainuke täpne, esimene ja arvata siis ka üldse viimane ehk teistest ülene kalender maajade oma, aga sealses kronoloogias kirjeldatud sündmused on vanale maailmale üleüldse adumatud, meie oleme selles süsteemis nii marginaalsed tegelased, et ei vääri arvestamistki. Meenub veel hinduismi kalender, mis loetleb aegu meeletumas suures skaalas.
Seega tundub, et aja arvamine on justnimelt ainult ja otseselt seotud religiooniga (ja ideoloogiaga mõnes riigis) – universaalset ajaarvamist inimese jaoks pole olemas, ma ei suuda seda ette kujutledagi :0) Jah, intrigeeriv on mõelda, et loobuks üldse ajast, esmalt unustaks oma vanuse ja sünnikuupäeva.
Mis ma mõtlesin, oli alustada ajaarvamist esimese teadaoleva kalendri kasutuselevõtust. See ei oleks minu meelest küll mingi religiooniga seotud.^^
“Mmm… tegelikult on ju ainuke täpne, esimene ja arvata siis ka üldse viimane ehk teistest ülene kalender maajade oma, aga sealses kronoloogias kirjeldatud sündmused on vanale maailmale üleüldse adumatud…”
Äkki selgitaksid mismõttes maajade kalender ei sobi? Adumatud misasjad?
Mmhmhh, aga milline võiks olla see esimene kalender? Niipea kui teemasse süvenema hakata, tuleb kohe esile, et kõik kalendrid on seotud müütidega minevikust, veelgi enam, mõned kirjeldavad ka tulevikku. Ma ei saa midagi parata, et elan aastas 2008 ja ka selle tsivilisatsiooni kalender põhineb müüdil. Kristlik müüt on meie poolt omaks võetud, maajade tsivilisatsiooni kalender on ilmselt palju täpsem, aga me ei tea ega usu sellest midagi. Supernatural, all of its aspects.
Aga jaa, offtopic, ronime Juuksurisse, mõned vinüülid kaasa – AEGA on hommikuni!