Tänase päeva kild ja midagi, mis käib mul üle mõistuse.
Nagu ma aru saan, üritatakse öelda, et “geipopkultuur” hõlmab kõiki popkultuuri gurudest ja vähemgurudest geidest kunstnikke (muusikud, filmikunstnikud, moeloojad jne.), kuna nende loomingu temaatika on mingil moel “gei”.*
Aga… kui nende looming polegi päris “gei”? Mis siis kui neil on teoseid, mis on päris “hetero”? Ja kas tõesti on nii, et kuulad mingit muusikapala ja saad kohe aru, et selle looja on gei, või tuleb see avastus ehk tunduvalt hiljem, mingite infoallikate vahendusel? Nii et kunstil, loomingul, pole ehk looja geiks-olemisega mingit pistmist?
Kui hetero loob (näiteks Warholi Monroe seeriat meenutava) kunstiteose – kahest amelevast geist, kas ta on siis gei-kunstnik ja tema teos kuulub “geipopkultuuri”?
Kas kapisolev gei, kes juhuslikult on ka kunstnik, on “gei-kunstnik” või saab ta selleks alles siis, kui ta avalikult ütleb, et ta on gei?
(P.S Kus on aseksuaalsete popkultuur? Missugune diskrimineerimine! Popkultuuri ikoon Andy Warhol oli ilmselt aseksuaalne ja ehk slightly gay. Pole kuulnud, et keegi tema loomingut aseksuaalsete popkultuuri alla liigitaks.)
* Ninataga oma tänases üllitises kahtlustab neid kõiki loomulikult ka veel gei-propagandas ja noorte geiks värbamises. No comments.
Edit>
Kui keegi veel aru ei saanud, mis ma tahan sellega öelda, siis:
Inimene on siiski rohkem, kui vaid tema seksuaalsus. Nii et oleks kena kui lõppeks see pidev ühiskonna ja nüüd ka juba kultuuri kahte lehte löömine – meie ja nemad – heteroseksuaalsed ja geid. Sest tegelikult nii selgeid piire (isegi ainult seksuaalsuse alusel) pole ja nende piiride kunstlik tekitamine külvab vaid segadust, hirmu (tuntud vs tundmatu) ja vaenu (oma vs võõras).
Ma saan aru sedaviisi, et mõne inimese arvates on gay olemine iseenesest popkultuur. Looming või loovus ei puutugi asjasse.
Aga see on naljakas küll, et mõne inimese eelistused muutuvad silmapilkselt, kui nad saavad teada, et neile meeldinud teos on neile vastuvõtmatu seksuaalse eelistusega.
Oot, kumb muutub – kas inimese huvi teose vastu või tema seksuaalseid eelistusi puudutavad põhimõtted (tolerantsus)?
Huvi teose vastu, st teos ei meeldi enam, sest autor on gay. Vabandust, sõnastasin kohmakalt.
Jah, võimalik, et kui leitakse “kahtlasi vihjeid”, siis hoitakse seejärel eemale kogu autori loomingust.
Kusjuures vihjeid ei leita mitte loomingust, vaid kollasepoolsest meediast, eksole.
Noh, mõlemast, ma arvan. Näiteks gay’dest fotograafid pildistavad loomulikult rõõmuga alasti mehekeha, kuid… mitte ainult. Ja siis tulebki mängu meedia, kes hakkab tembeldama ja sildistama. Ning publik vaatab meesakte HOOPIS uue pilguga.
Zen, kas Sa pole kunagi (mitte kunagi) täheldanud, et mõni asi, (pop)kultuurinähtus liht on “so gay”?
Popkultuurinähtus? Gay? Eih. Kuid ma olen kuulnud ja lugenud seda täheldatavat ning leidnud, et see on nõme. Näiteks youtubes on paljude muusikavideote alla torgatud kommentaar “gay”. Kahte mu lemmikartisti “peedistatakse” niimoodi koguaeg. Nad mõlemad on üsna naiselikud mehed, kuid kumbki neist pole (vähemalt avalikkusele teadaolevalt) gay. Ja see kas nad on gay’d v mitte ei tähenda nende loomingu koha pealt mitte kui midagi st mis see muudaks, kui teada saadaks, et nad ongi gay’d?
Meil on vist väheke erinevad lähtepunktid teema suhtes, ma ei mõtle üldse seda, kas keegi (artistidest) on gay või mitte, vaid seda, et mõnikord mõjub väljund kuidagi gaylikult, olgu selle taga kes tahes.
Aga mis on “gay’lik”?
issand, see on nii gei jutt, ääää :)
Siin ongi kaks erinevat tahku.
See geipop. millest seal Ekspressi saates juttu oli ja millest ilmselt see teema üldse alguse sai, on popmuusika, mis kasutab gei ja lesbiteemasid ning videodes ka teatavaid stereotüüpe ning gayde subkultuuri elemente. Sellist popi esitavad artistid võivad olla gayd, aga ei pruugi olla. Näiteks Scissor Sistersi videod, aga ka Village People ja osad Pet Shop Boysi videod on esimesed, millest tuleb meelde selline teadlik kujundite ja ka stereotüüpide kasutamine.
Sootuks teine teema on artistid, kes on gayd ja kelle loomingust see teema kuidagi varjatult välja paistab, kas siis mingite allhoovuste, meeleolu või tundlikkuse kaudu.
Noh ja artistid, keda gayks peetakse, on veel kolmas teema.
See teema läheb väga hämaraks, nii et ma ei söanda õieti sõna võttagi, aga hüva: küllap on õigus Ramloffil, et leidub artiste, kes afišeeri oma orientatsiooni, kuid kelle loomingus on siiski tajutav n-ö miski, quelque chose. Võin rääkida vaid enda kogemusest: mingil hetkel, paar aastat tagasi, ma avastasin, kellegi märkuse peale, et mul on kogunenud kenake hulk plaate, kelle autorid on homoseksuaalsed. Ma polnud taoliste asjade vastu iial tähelepanu pööranud (ma kuulan muusikat muusika pärast, mitte selle pärast, milline on muusiku orientatsioon), kuid märkusest tekkinud huvi pani mind asja uurima, ja selgus, et tõepoolest: väga märkimisväärne protsent mu lemmikasju on artistidelt, kes on gayd või lesbid või bid, või siis näiteks feministid. Iseenesest väga huvitav. Jah, see on mingi meeleolu, mingi tundlikkus. Jumal teab, mis asi. Pigem kuidagi aimatav. Mitte mõõdetav.
P.S. Peab olema “kes ei afišeeri …”
Olgu peale, kasutatakse stereotüüpe (mis iseenesest on kaheldava väärtusega, sest pole tegelikult olemas seda “keskmist”, pigem on see mingite äärmuste väljatoomine, võimendamine), aga kas keegi on kunagi kuulnud “heteropopist” räägitavat? Mina küll ei ole. Siiani on olnud ikka lihtsalt popmuusika ja kogu lugu. Või kuidas nimetada siis popmuusikat, kus pole üldse mingit viidet inimese seksuaalsusele ja sellega seonduvatele eelistustele?
Minu meelest mingite videodes leiduvate elementide järgi muusika jagamine on ikka kuramuse kummaline, arusaamatu.
P.S see oli vastus Ramloffi kommentaarile
Heteropop? Nojah, see kõlab veidralt. Nagu heteroparaad. Ma ei tea, mis see oleks. Perversseimal juhul mingid Ku Klux Klan’i laulukesed võib-olla.
Aga moed kujunevad üsna paratamatult. Ja kui keegi leiutab gay-stereotüübi, siis tekib ka küllap mingi -ism, mingi “gay-likkus”, mida saab tõenäoliselt ka matkida, isegi karikeerida (on ju üsna ettearvatav ja mh Hollywoodi filmidest teada, mis tulemus oleks, kui näiteks teatrikooli sisseastumiseksamil palutaks noorel näitlejahakatisel teha etüüd “gayst”).
Eks paljud vaja stereotüüpe, et kuidagi n-ö kaosesse korda luua. Ja kauplused (ka Internetis) vajavad lahtreid, kuhu plaate paigutada jne. Igaüks, kes on mõne suurema raamatukoguga lähemalt kokku puutunud, teab, kui usinalt seal päevad läbi “säilikuid” kirjendatakse ja kataloogitakse …
(Muide, mina isiklikult ei rääkinud videotest, vaid muusikast, mida ma kuulan :-)
Njah, inimesed leiutavad igasuguseid asju. Mis ei tähenda, et kõik need leiutamised oleks loogilised ja hästi argumenteeritud. VAJALIKUD. Seega igast jama ei tasu lasta endale pähe määrida, selleks omal ajud ongi. Vot nii. :)
Minu meelest pole tõesti vaja ajada suuremaks lõhet geide ja muu ühiskonna vahel, mis tekkis heterote kui enamuse initsiatiivil ja on nüüd muutunud juba geide enda poolseks vastureakstiooniks. Ja kindlasti ei tohiks see jõuda kultuuri, kus selle järgi hakatakse kõiki kunste kaheks jagama: film ja gay-film, fotograafia ja gay-fotograafia, maalikunst ja gay-maalikunst, muusika ja gay-muusika (kõik selle žanrid ka siis kaheks) jne.
Jaburus :D
Jah, ma olen nõus. Puude taga tuleb näha ikka metsa, eks ole.
Normina käibib meil siin paraku vaikimisi ikka valge heteroseksuaalne mees, mis toob kaasa ka vastava keelekasutuse.
Nii räägitakse kunstnikest ja naiskunstnikest. Aga ka gaykunstnikest. Ja neegerkunstnikest. Jne. Nagu sisaldaksid just need eesliited mingit kõnealuse kunstniku olemuse kvintessentsi.
Lihtsalt “kunstnik” on selle loogika järgi siis mõistagi too valge heteroseksuaalne meeskunstnik.
Eks see toob kaasa ka publiku ootuse: noh, naiskunstnik, kujuta meile naisi! Ja sina, gaykunstnik, pajata meile gaydest!
Ja valge heteroseksuaalne meeskunstnik? Mis siis temaga? Vaat tema teeb lihtsalt kunsti…
Jabur muidugi.
Ja mulle tundub ka, et inimesed märgistavad asju üle, kuni on tekkinud niisugune segapudru, et keegi ei saa enam midagi aru. Upume lõpuks kõik selles informatsioonitulvas. Juba praegu inimesed kurdavad, et miks peab asju nii keeruliseks ajama. Ja kes ajab? – ise ajame :)
[...] Wild in Mitmesegast. trackback Kunagi oli Zeni blogis “so gay” teemal (pedekultuur) diskussioon, mis konsensuseni ei jõudnudki, igale jäi oma. Nagu peabki. Ainult mingis kunsti- või [...]