Vastu seina? Jah, kui vastasmaja on ehitatud liiga lähedale. Siis piirdub väljavaade teise maja seina ja selle maja elanike akende imetlemisega (suvel, kui hakkab lokkama majade vahele istutatud kõrghaljastus, aknast välja vaadates enam sellist perverdi tunnet ei teki).
Ja kui elad esimesel korrusel, kus akna alt kulgeb läbi kõnnitee ning kõrval asub kohe paraadnauks, siis on suurem mure pigem “sissevaatega“. Seega akende ees, varjamaks uudishimulike pilkude eest, on valget udu meenutavad kardinad 24h. Välja arvatud koht, kuhu õnneliku bambuse vaasiga päevaks valgust ahmima paigutan. Et ta ikka edaspidi oleks õnnelik ega läheks kollaseks.
Kirjutamiskoht e. siis laud ja läpakas, millest viimane muutus poole aasta eest ilmselt jäädavalt lauaarvutiks, ei asugi akna all, kuna akende vahelt tuleb talvel pahinal külma õhku ja seal istuda ei oleks tervislik. Peale selle, kuna keset õue kükitavad peaaegu iga ilmaga oma õrrel (mingi isekonstrueeritud pink) vene baabad, kes igale õuevaatajale varjamatu huviga otsa jõllitavad, siis ei oleks see ka mu vaimsele tervisele kasulik.
Niisiis otsevaates on hoopis Käthe Kollwitzi plakat „Nie wieder Krieg“, mille eelmisel aastal Berliinist selle kunstniku kodumuuseumist kaasa ostsin ja väike repro Wiiralti graafilisest lehest “Põrgu“, mis mulle kunagi ammu kingiti.
Ja raamatud laual, raamatud riiulis, noh, kokkuvõttes raamatud.
Tegelikult ma arvan, et tunnen väljavaatest puudust ilmselt rohkemgi, kui endale igapäevaselt aru annan.
Teatepulga annan edasi Igavesele Kevadekuulutajale, Morgulile, ikka veel kapis lukutaga olevale Punasele Hanrahanile , Paigatud Varjule ja Pusale .
P.S. Jenka sai alguse Tsitronkollase juurest. Sealt saate ka teada, kuidas tantsima peate :P
on vast valik: sõda ja põrgu iga päev silme ees !
//seirab heldinuld ja endisest hoopis õndsamal pilgul kuvaritagusest aknast avanevat paksu valevasse lumme mattunud katuste ja latvade panoraami
Ja mis ma näen :D See mõttetu eit, kes Ramloffi aegajalt häirimas käib, on ka siia blogisse kommenteerima tulnud. Aga see mis teda kurvastab, mind vaid rõõmustab, sest sinusugustes leian ma hea poksikoti, õigemini, vabatahtliku solgiämbri, kuhu oma vähegi negatiivsed emotsioonid valada. So bring it on, bitch! XD
Btw, juunikese meiliadre: stressiabi@hot.ee (iroonia kuubis)
Ma ei suuda….
Kujuta endale ette nõukaaegset korterit, nii 30 aastat tagasi. Koos mööbli ja kõige värgiga sinna juurde. Õnneks mul vastasmaja on siia poole otsaga, millel aknaid ei ole.
Aknast paistab meri, akna all siutsub lõputu hulk sulelisi ja mere pool lendab alati metsikult kajakaid ja muid sihukesi kisakõrisid.
Kui päike paistab, siis on valus vaadata, sest meri peegeldab tagasi.
Ja hooti karjutakse siin maja taga: “Zeeeenjaaaaa!”.
Aga kõike seda ma tavaliselt ei näe, sest ma lösutan läpakaga diivanil.
:D Irf. Meil karjutakse: “Maaaaašaaa!”, varem, suviti ka: “baa-buuš-kaaa!”(ca 60 x jutti, sest babuška oli ilmselt poolkurt).
Igatahes su kirjutist lugedes tekkis mingi nõukaaja-nostalgia, kuigi ilmselt vaid sellepärast, et ma ise pole kunagi selles ehedas NSLV’s elanud ega tolle aja probleemidega silmitsi seisnud.
Vaatasin selle Käthe Kollwitzi sõjavastase plakati kohta. Ta on teinud selle 1924. aastal ja kirjutanud sellega seoses päevikusse:
“Kui ma tean, et töötan koos muu rahvusvahelise üldsusega sõja vastu, tulvab minusse soe ja rahuldav tunne. Olen nõus sellega, et mu kunstil on otstarve. Tahan teotseda praegusel ajal, mil inimesed on nii nõutud ja vajavad abi.”
See sõjavastane pilt sobib Wiiralti “Põrguga” hästi, kontrastiprintsiibil. Sõda, mille eest Kollwitz hoiatab, on kahtlemata põrgu. Huvitav, mida need baabad õued sellest arvaksid.
ei suuda mõista, mida leiti Juuni sõnades halba.
kurvalt –> ära
Las ma selgitan, mis oli juuni sõnades halba.
Tuli siia üks tädi, mõtles, et tunneb ennast õige teise kulul hästi.
Juuni esimene lause: “on vast valik: sõda ja põrgu iga päev silme ees !”
(tagamõte: sinu valik ei ole õige, tegelikult on see lausa õudne)
Juuni teine lause: “//seirab heldinuld ja endisest hoopis õndsamal pilgul kuvaritagusest aknast avanevat paksu valevasse lumme mattunud katuste ja latvade panoraami”
(tagamõte: minu valik on palju parem, sinul ei ole seda vaadet, mis mul)
Viimast tasuks eriti silmas pidada minu postituse lõpu valguses: “Tegelikult ma arvan, et tunnen väljavaatest puudust ilmselt rohkemgi, kui endale igapäevaselt aru annan.”
Seega tegemist on manipulaatoriga, kellel siin blogis ei saa rohkem olema sõnaõigust. Kõik tema järgnevad kommentaarid lähevad kustutamisele.
Kui tuled teise territooriumile k*sema, siis ära vingu, kui sulle jalaga antakse.
Muide, V.A., mulle tundub, et selles Wiiralti “Põrgus” kujutatakse ka sõda, vähemalt väga palju motiive on seotud relvadega :)
Njah, sa vist elad ka Koplis, nii et polegi vaja väga palju juurde kujutada.
Naljakas rahvas on siin.
Elan, Sitsis.
Eks ole siin naljakas rahvas jah. Mõnikord häiriv, mõnikord huvitav. Igav igatahes ei hakka :D
P.S. Kas teie olete juba kohvik “Boheemi” külastanud? Ma kunagi kirjutasin sellest siin blogis, kui see alles avati, kuid häbi öeldagi, siiani pole kuidagi õiget hetke leidnud sinna sisse astuda. Aga vähemalt väljast vaadates tundub selline õdus segasummasuvila. :)
Me muideks elame Sirbis juba kuu aega teatavail põhjusil aka majanduslangus. Poole odavam on.
Boheemi uksi on kulutatud küll, seal on hästi mõnus ja toidud on suht odavad, ainuke häda, et seal teenindus venib ja soovitav jook on tihti peale lõpukorral olnud.
No kena lugeda arutlusi väljavaadetest või nende puudumisest. Mul endal on need taas kord ootamatult tabanud töötuse olukorras suhteliselt kehvad :) Aga tegelikult on mul üks aga…
Muind tabavad samuti aegajalt veidi tormakad võitluslikud meeleolud. Siiski on imelik, et kellegi eba-adekvaatsus nõnda ärritab, et tuleb neid hakata tsenseerima. Loodan, et vähemalt imestamine on siin territooriumil lubatud. Ja siis see teine asi, mis mind tegelikult lausa sisuliselt huvitab: mis siis “õrrel” istuvate baabade puhul torgib? Päris omapärane kultuurimuster mu meelest. See on üks maakultuuri aspekt, mille siinsed venelased on säilitanud. Ka Eesti maakohtades ikka istutakse õues ja vaadeldakse, kuis ilm on ja mia muud huvitvat paistab. Ühele Võrumaa eidele olen isegi selleks otstarbeks pingi teinud. Tõsi, erinevus on küll selles, et siinamil on olnud vist pigem kombeks oma hoovis hea vaatega koha peal istuda, vene külades aga tehakse seda külatänavail, avalikus ruumis. Küllap siit see erinevus tulebki. Kollektiivsuse tunnetus on erinev. On mille üle mõtiskelda…
Imestamine on lubatud, selline manipuleerimine, mida juuni siin harrastas, aga mitte. Tsenseerimise koha pealt on selle blogiga nagu minu koduga (eks olegi see siin mu virtuaalne kodu)- mulle ebameeldivad isikud üle ukseläve ei astu.
Baabade puhul torgib mind see, et nad minu isikust liiga palju huvituvad. Mulle ei meeldi, et ma ei saa tolmulappigi aknast välja raputada, ilma, et nende silmad mind seiraks, rääkimata siis õues kõndimisest. Paljudel rahvastel on oma kultuurilised omapärad, mis on “huvitavad” aga täpselt niikaua, kuni sa ise selle sees ei ela. Eestlaste kultuuritraditsioonis (va mõned ridakülad) on üldiselt kombeks teha oma talu teise omast ikka nii kaugele, et naaber sinu tegemisi ei uuri ja pilguga igapäevaelu puuri.
Sisse- ja väljapiilumisega on huvitav. Hollandis (üks tihedama asustusega piirkondi Euroopas), kus olen elanud, ei kasuta inimesed tavaliselt kardinaid, ei esimesel ega teistel korrustel. Nii et pimedas tänaval jalutades (majad on tihedas reas sageli ja aknad on suured) käid nagu näitusel. Samas — sellega harjub ära ja uudishimu kaob peagi. Ja ise sees olles ei mõtlegi varsti, kas keegi sisse vahib või ei. Noh, umbes nii: kui vahib, siis on see juba ta oma mure …
Nojah, olen üldiselt selle koha pealt vist paranoiline. Kui keegi mind liiga kaua vaatab, siis tahaks kuhugi kaevuda/peituda/kaduda või siis teha kurja häält: “Što tõ zmotriš, ahh!?! O_O”
Usun, et mu privaatsuse vajadus on ka kordi suurem kui mõnel teisel.
Mind on juba pikka aega perioodiliselt kummitanud selline labane küsimus, et kus hollandlased seksivad?
Kus hollandlased seksivad? Nojaa, magamistoas tavaliselt, ma pakun. Muide, esimese korruse tänavapoolsed aknad (mis on tõesti tihti suured) pakuvad tavaliselt vaadet elutuppa. Hollandlaste majadel on tänava pool enamasti ka kõige lühem külg — maja ise võib olla pikk vibalik ja ulatub kaugele taha. Ja on ka hoovipoolsed toad jne. Kardinatega on nii ka, et need ripuvad sageli küll toas, nad on olemas (sobivad ju sisekujundusse, loovad õdusust jne), aga ette neid lihtsalt ei tõmmata — eriti elutoas, ka õhtul ja öösel. Magamistoas võivad nad aga ka ees olla. Ja magamistoa aknad ei tarvitse olla ka nii suured ega nii nähtaval. Ja tule võib kõigele lisaks ära kustutada, eks ole.
Vaatasin nüüd mingit uurimust immigrantidest — et mis nad arvavad hollandlastest ja kuidas integreeruvad. Esimese iseärasusena, mis kohe silma torkab hollandlaste juures, ongi (ka eurooplaste jaoks) märksõna “suured kardinateta aknad”. See häirib neid kohutavalt või vähemalt hämmastab. Suured kardinateta aknad ja väiksed majad.
Siis on uuritud veel, et immigrandid, kes on juba kodunema hakanud, loobuvad Hollandis aegamisi kardinatest ka ise. Alguses kipuvad kiivalt ette tõmbama — ja torkavad niimoodi ka teistele silma. Mõeldakse, et huvitav, mida tal varjata on, kas elab kahtlast elu või kardab vargaid või mis tal hakkas …
Nojah, eestlastel on muidugi viimased kuuskümmend aastat ka see kabuhirm, et KGB näeb võib-olla kõik ära ja saadab karistuseks Siberisse. Kõike isiklikku tuleb varjata. Mind häirib Eestis näiteks natuke see, et majade välisustel (ka korteriustel) ei ole tavaliselt elanike nimesilte (kellanuppude juures või plaadina uksel jne). Naabrite nimesid ma tavaliselt ei tea. Mingis olukorras võib see teadmine aga ju vajalik olla (nt postiljon küsib, kas siin elab see ja see, aga ma ei tea vastata).
P.S. Privaatsuse kohta veel, et ka eestlaste blogid enamasti (minu meelest tõesti enamasti) ei anna andmeid blogija kohta, mitte mingisuguseid. Tavaliselt siin isikunimesid ei kasutata. Kui ma võrdlen neid kombeid hollandlaste blogides kasutatavatega, siis on vahe silmatorkavalt suur.
Avalikkuse kartus on Eestis kindlasti päris suur. Ka president Ilves taunis oma aastapäevakõnes poliitika tegemist tänaval. Noh, ma ei tea. Ma ei arva, et lahendus on see, et poliitikat tehakse tagatubades, konspiratiivkorterites või kusagil Hundisilma saunas.
Hando Runnel pidas 2007. aastal pride’i ebademokraatlikuks ilminguks, mis ta õigusi piiravat: “Sina ei tohi midagi öelda, kui kari seksuaalvähemlasi läheb linna vahele, kui ütled, oled süüdi.”
V.A., kas sinu meelest on privaatsusevajadus siis ENSV-aegne igand või? Kuigi eestlased varemgi on üritanud omaette hoida…
Mulle oleks igatahes see Hollandi-tüüpi pealesunnitud avalikkus suhteliselt vastik. Nagu inimesel ei võikski saladusi olla ja mis see teiste asi on, kui neid leidub?
Hm, ma arvan, et mingis osas on seda eestlaste sissepoolsust ENSV aeg kindlasti suurendanud. Ma ise hindan ka privaatsust, aga, noh, kõigun vist seal kusagil vahepeal ilmselt. Ja Hollandis tõmbasin kardina ka ette :-)
Kui ma loen ennesõjaaegseid tekste, siis seal tundub, et eestlased on nagu vabamad avalikkuses. Soome tudengid näiteks kirjeldavad 1930. aastatel, et eesti tudengid ja siinsed inimesed üldse on nende jaoks kuidagi lärmakad ja “häbitud”. Räägivad nii kõva häälega jne.
Praegu tundub Eestis, et hoopis soomlased on lärmakad (soome tudengite laud mingis Tartu kohvikus on kindlasti valjuhäälsem ja lõbusam). Eestlased praegu sageli ikka sosistavad tänaval käies (mine tea, võib-olla on “saba”, s.o nuhk taga).
Häbitud? :D
Lärmakusega on selline asi, et kui ollakse võõral maal, siis tuntakse ennast millegipärast vabamalt. Välistudengid kipuvad igal pool häält tõstma, eriti kampmas. Või äkki ei ole see isegi mitte vabaduse-tunnetus, vaid pigem sellene enesekaitse moodi kuraas.
OT: Kammisin öösel internetis Soome raamatupoode – Sofi Oksaneni “Puhdistus” on läbi müüdud? (note: Eestis on see Apollos krdi kallis)
Mõtlesin seda, et 1930. aastatel Eestis käinud soomlaste meelest on eestlased Eestis lärmakad ja ka kuidagi vähem moraalsed kui nemad, lõbusamad jne. (St need ei olnud soomlaste kirjeldused eestlastest Soomes.) Ka teistes kirjeldustes on Eesti ja Baltimaad ikka pigem selline elav paik, mitte haudvaikne.
Aga vaatasin, et “Puhdistus” on ju poes nimega Akateeminen Kirjakauppa täiesti olemas :-) Hind on muidugi kallis, 29,90. Ilmselt pole taskuraamatuna veel müügil.
Mingit 1939. aasta reisikirja lugesin hiljuti. Seal sakslane kirjeldas, et Tallinnas on inimesed jube abivalmid ja sõbralikud, kui turist midagi küsib. Juhatavad lahkesti. Ja räägivad turistiga hea meelega ka saksa keelt (Riias lätlased seevastu ei tahtvat eriti saksa keelt rääkida, võivad midagi nähvata).
Praegu tundub mulle, et turistile vastatakse sageli kuidagi tõrksalt (või ei vastata üldse) ja siia tulnud inimesed kurdavad, et raske on kontakti saada. Ja teadjamad lisavad, et alguses on raske, aga kareda kesta all on soe süda vms :-)
Kui siin Hollandi kardinateta akendest juttu oli, siis sellel on üsna omapärane ajalooline taust.
Holland nimelt oli üks esimesi kalvinistlikke maid (puritaanlaste pesa lausa) ja olid üsna ranged nõuded välimusele, toidule ja elamisele. Kõik pidi väga lihtne olema ja tagasihoidlik. Käis ringi isegi nn kombluspolitsei, kes siis õhtuti akendest sisse vaatas, kas kuskil ei priisata. Kardinate puudumine oligi märk, et siin majas on kõik korras, midagi pole seadusevastast ega varjata.
Soomes olen ka tähele pannud, et õhukestest kardinatest on loobutud, ainult õhtuti tõmmatakse küljekardinad ette. Ja siin Eestiski on selliseid maju juba. Minu jaoks võõras ja harjumatu.
veel veidi väljavaate juttu: ühes Rootsi kämpingus olid vagunid ikka väga tihedalt sätitud, elasid ühes neist poolakad, kardinad olid päeval ja ööl tihedalt ees, rootslaste aknad olid avatud. Kui poolakad lahkusid, asusin mina nende vagunisse, esimese asjana lükkasin kardinad eest.